Manufaktuuri kvartal

Esimene suurtööstus rajatigi siia piirkonda, jalutuskäigu alguspunkti. Manufaktuuri kvartal kannab omaaegse, 1898. aastal rajatud Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku järgi oma nime. Tööstuskompleks oli oma aja kohta võimas!

Arhitekt Rudolf von Knüpfferi projekti järgi ehitatud vabrik oli tollal Tallinna suuremaid ehitisi – 234 meetri pikkune peakorpus oli neljakorruseline.

Tehas tegutses kuni 2006. aastani, 14 aastat hiljem teatasid AS Hepsor ja Tolaram Grupp, et investeerivad koos 100 miljonit eurot endise Balti Manufaktuuri kompleksi ala arendamisse, et luua äripindade ja 550 korteriga uus elupiirkond

Kopli tänav

Enne 1770. aastaid kulges tee Kopli poolsaarelt linna (praegune vanalinn) piki Tööstuse ja Soo tänavate liine. 1774. aastal rajatud Kopli kalmistu nõudis aga otsemat ja sirgemat liini, et linnast saabuvad matuserongkäigud veidi lihtsamalt kohale jõuaksid. Trammitee rajati Kopli tänavale 1915. aastal, esialgu kuni Sitsi mäeni, hiljem Telliskivi tänava nurgani ja 1932. aastal Balti jaamani. Trammitee omanik oli esialgu poolsaare tipus asuv Vene-Balti laevatehas.

Muide, kui linnas hobutrammi liiklus 1918. aastal täielikult katkes, töötas Kopli trammiliin (aurutramm) edasi ja sõja-aastail oli siiski põhiliseks liiklusvahendiks, mis ühendas Kopli poolsaart Tallinna kesklinnaga.

Karjamaa asum

Karjamaa asum on saanud nime selle järgi, et asumi piirkond oli pikka aega kasutusel karjamaana. Suurema osa kirjalikust ajaloost ongi praegused Sitsi, Karjamaa, Kopli, Pelguranna olnudki kas karjamaadeks ning väikeste kaluriküladega tipitud rannajoon. Karjamaa pargi südames on püstitatud ka Seaküla Simsoni valmistatav skulptuur „Lehm“.

Karjamaa alad olid asustatud arvatavasti juba 14. sajandil, sest Susipea nime on mainitud juba 1374. aastast pärinevates allikates. Tol ajal oli Kopli eraldatud linnast piirdeaiaga, mis ulatus ühest lahest teiseni.

Enne hoonestuse rajamist oli suur osa Karjamaa asumist (Erika, Karjamaa, Angerja tänavad) allikaline heinamaa ja soine ala - Kalamäe soo. Piirkonna arengusse tuli suurem muutus siis, kui Karjamaa lähedale rajati 19. sajandi lõpus Balti Puuvillavabrik ja vahetult enne Esimest maailmasõda Miinisadam ning sõjatehas Arsenal.

Ettevõtetest tegutsesid Karjamaa asumis 1920.–1930. aastail hapniku- ja atsetüleenivabrik Eesti AGA ning Jakob Kiili jahi- ja paaditööstus, samuti asusid seal Eesti Kiviõli õli- ja bensiinihoidlad.

Vesta baar

Tööstuse tänava lõpus, sadamate alade piiril on juba aastakümneid olnud tibukollane baarihoone. Esialgu õllepaviljonis, hiljem šašlõkibaar, seejärel lihtsalt üks joogikoht… aga mitte ainult. Vesta baar omandas aegade jooksul asukohale omase maine, baari tulles võis eest leida karaoke, viimast vinti venitavaid kliente, narkomaane… Mõnikord ka lihtsalt tiksuivaid madruseid, kohalikke. Täna on Vesta baar saanud uue sisu ja tegijad - hoone ostsid ära Hundipea linnaosa arendajad ning on selle välja rentinud noortele bistroopidajatele. 2024. aasta suvel avati baari kõrval olev õunaaed pop-up söögikohana, sügisel saadi valmis ka hoone sisetöödega ning nüüd on koht populaarne kaasaegne söögikoht.

Sitsi mägi

Sitsi mäe nõlval (Rimi juures) on hea pilk heita ees laiuvatele kahele poolsaarele. Otse mööda trammiteed alla minnes algab järgmisest peatusest (Maleva) Kopli poolsaar. Veidi paremale põikavat teed mööda minnes algab aga Paljassaare.

Ajalooliselt on siin paigas aastasadu olnud muldvall, millel asus ka piirdeaed. Selle eesmärgiks oli takistada huntidel pääsemast Kopli poolsaare karjamaadele. Muldvalli ja piirdeaias olnud värava juures asus kõrts, millest on säilinud kunstnik Buddeuse joonistus.

Muide, 1926. aasta veebruarist alates asus Sitsi mäel, praeguse Rimi kohal, laevadega sidepidamiseks Tallinn-Kopli rannaraadiojaam ja sama aasta detsembrist Raadio Ringhäälingu saatejaam, kust läksid alates 18. detsembrist 1926 eetrisse regulaarsed raadiosaated. Niisiis on Sitsi mäel asunud raadiojaam väga oluline tänase Eesti Rahvusringhäälingu sünniloos!

Meie põikame nüüd piki Sitsi tänavat korra Sitsi asumisse.

Sitsi tänav ja asum

Meie jalutuskäik sai alguse Balti Puuvillavabrik tööstusalalt. Selle kõrvale rajati muidugi ka töötajate elupiirkond, mille originaalne kese on Sitsi tänava ümber. Kohe ristimikul näete väärikat kivihoonet, vabriku koolihoonet. Hiljem ehitati ka lasteaed ja ambulatoorium ning saun-pesumaja. Sõle tänava poolses otsas, majade vahel, peitub ka üks pika ja illustratiivse nimega kirik: Kõikide Kurbade Rõõmu Jumalaema kirik.

Hooned olid mõeldud konkreetsetele ametnikele ja töölisklassile - mõistagi asusid need erinevates piirkondades ja nägid välja samuti erinevad. Asumis olid direktori elamu, meistrite ridaelamu (Sitsi 3), ametnike maja (Sitsi 5), töölistele oli neli koridorsüsteemis almut (Sitsi 5b-11).

Sitsi aedlinn

Balti Puuvillavabrik oli 1920. aastatel üks linna suuremaid ettevõtteid. 1921. aastal asutati Balti Puuvillavabriku Hariduse Selts, mis oli oma tegevuses väga aktiivne. Seltsi juurde kuulusid näiteringid, laulukoorid, spordiringid, orkestrid jm. 1927. valmis vabriku tööliste asutatud tarbijaühisuse maja (Sitsi 16). Samal aastakümnel loodi Niidi, Lina ja Puuvilla tänava piirkonda Sitsi aedlinn. Sinna planeeriti umbes 100 krunti. Planeeringu järgi pidi igal krundil olema aed ja piirdeaed ning krundiomanikul oli kohustus istutada 2 aasta jooksul vähemalt 5 ilu- või viljapuud. Suur osa selle aedlinna asukatest olid tööl Sitsi vabrikus. Esialgu kandis Sitsi aedlinn ka karbiküla nime, sest vabalt püsti pandud erinevad hooned olid kummastavad. Hiljem asi paranes. Okupatsiooni järel sai Sitsi aedlinn uued “asukad”, 1970. aastatel ehitati sinna nõukogudelikud suured kortermajad.

Paljassaare

Vanimad andmed Paljassaarte kohta pärinevad 1250. aastast, mil neid on mainitud taanikeelses allikas Karlsø nime all. Poolsaar koosneb põhiliselt kahest saarest (Väike ja Suur Paljassaar) ning Tükipealse poolsaarest. Saared kuulusid 13. sajandil tsistertslaste nunnakloostrile, kuid 1348. aastal läksid Väike Paljassaare ja Suur Paljassaare saared Tallinna linna omandusse. 1689. aastal anti saared Rootsi riigile, kuid 18. sajandil sai Tallinn need tagasi.

19. sajani alguses rajati Väikese Paljassaare tipu lähedale kindlustustorn, mida ümbritses veega täidetud vallikraav. Krimmi sõja ajal see lõhuti. Selle torni ümbrust hakati kasutama merelt märkilaskmiseks.

Saartele kolisid 20. sajandi algul kaluripered. Peeter Suure Sadama süvendamisel saadud pinnast kasutati aastatel 1912–1917 Paljassaarte ja Tükipealse poolsaare vahelise väina täitmiseks. Selle tegevuse tulemusel hakkas moodustuma Paljassaare poolsaar.

Paljassaarel oli enne 1940. aastat kaks kaluriküla. Poolsaare Kopli-poolses osas asus umbes 70 elumaja, kus elas 400 inimest. Selles piirkonnas asus ka merekarantiini hoone. Paljassaare tagumises osas oli kuue taluga Tagasaare küla.

1950. aastatel rajati Paljassaare lõunaossa väike stalinistliku arhitektuuriga linnaosa - Laevastiku asum. Möödume neist jalutuskäigul nii, et nad jäävad vasakut kätt. Paljassaare idarannikul valmis 1969. aastal Tallinna Merekalasadam, mis kuulus 1992. aastast AS Tallinna Sadamale. Lisaks on piki Paljassaare tee esimest otsa siin ka Lahesuu sadam ja Paljassaare sadam. Viimase juures tegutses nõukogude ajal üks suurimaid Eesti kalatööstuse tootmiskoondisi, 1970. a nimetati see Ookeaniks. Siit sõitsid hiigelsuured laevad, konserveerimislaevad ja külmlaevad maailmaookeanidele.

Täna, ad 2025, on tegemist ühe osaga uuest tuleviku linnaasumist nimega Hundipea, mis katab lisaks Ookeani kvartalile ka kogu akvatooriumit ning teisele kaldale (Tööstuse t alla) kunagist ajaloolist Hundipead ja sealseid praeguseid maid. Loe lähemalt siit.

Materjali koostanud veebruar 2025 veebimaterjalide põhjal Hannele Känd, Koplikandi matkad.